A theme of the age, at least in the developed world, is that people crave silence and can find none. The roar of traffic, the ceaseless beep of phones, digital announcements in buses and trains, TV sets blaring even in empty offices, are an endless battery and distraction. The human race is exhausting itself with noise and longs for its opposite—whether in the wilds, on the wide ocean or in some retreat dedicated to stillness and concentration. Alain Corbin, a history professor, writes from his refuge in the Sorbonne, and Erling Kagge, a Norwegian explorer, from his memories of the wastes of Antarctica, where both have tried to escape.
And yet, as Mr Corbin points out in "A History of Silence", there is probably no more noise than there used to be. Before pneumatic tyres, city streets were full of the deafening clang of metal-rimmed wheels and horseshoes on stone. Before voluntary isolation on mobile phones, buses and trains rang with conversation. Newspaper-sellers did not leave their wares in a mute pile, but advertised them at top volume, as did vendors of cherries, violets and fresh mackerel. The theatre and the opera were a chaos of huzzahs and barracking. Even in the countryside, peasants sang as they drudged. They don’t sing now.
What has changed is not so much the level of noise, which previous centuries also complained about, but the level of distraction, which occupies the space that silence might invade. There looms another paradox, because when it does invade—in the depths of a pine forest, in the naked desert, in a suddenly vacated room—it often proves unnerving rather than welcome. Dread creeps in; the ear instinctively fastens on anything, whether fire-hiss or bird call or susurrus of leaves, that will save it from this unknown emptiness. People want silence, but not that much. | Vanuse teema, vähemalt arenenud maailmas, on see, et inimesed ihkavad vaikust ja ei leia üldse. Liikluse hulk, telefonide lakkamatu piiks, busside ja rongide digitaalsed teadaanded, isegi tühjades büroodes peegeldavad telerid, on lõputu aku ja häire. Inimene on oma müra ja pikkusega oma vastandist väljas-kas looduses, laias ookeanis või mõnes taganemises, mis on pühendatud vaikusele ja kontsentratsioonile. Alain Corbin, ajaloo professor, kirjutab oma varjupaigast Sorbonnes, ja Erling Kagge, Norra avastaja, tema mälestustest Antarktika jäätmetes, kus mõlemad on püüdnud põgeneda. Siiski, nagu hr Corbin juhib tähelepanu "Vaikuse ajalugu", tõenäoliselt pole enam müra nii palju kui kunagi varem. Enne pneumaatilisi rehve, linna tänavad olid täis kallist metallist rimmiga rattaid ja hobuseraua karmistamist. Enne vabatahtlikku isoleerimist mobiiltelefonides, bussid ja rongid rääkisid vestlusega. Ajalehtede müüjad ei jätnud oma kondiitritud vaikset hunnikut, kuid reklaamides neid kõige paremas mahus, nagu ka kirsside müüjad, violetsed ja värsked makrellid. Teater ja ooper olid huzzahide ja barrackide kaos. Isegi maal, talupojad laulsid, kui nad rügasid. Nad ei laula praegu. Muutunud pole müra tase, mida ka varasemad sajandid kaebasid, kuid tähelepanu kõrvale juhtimine, mis võtab ruumi, kus vaikus võib rünnata. Seal luuakse teine paradoks, sest kui see ründab-männimetsa sügavikus, paljas kõrbes, äkitselt vabas ruumis-see osutub tihti pigem ebameeldivaks kui teretulnud. Jää käib sisse; kõrv jääb instinktiivselt kinni kõige külge, kas tulekahju- või linnukõne või lehtede langemine, mis päästab selle tundmatu tühjuse. Inimesed tahavad vaikust, kuid mitte nii palju. |